Enne kui CD plaadimängijasse panin, tekitas nostalgilist heldimust plaadi ümbris. Täpselt samasugune, lausa muinasjutuliselt kaunis lume alla peitunud maailm avanes sellel erakordsel talvel mu koduakendest. Küllap on aga praegusel kevadajal kasutuse leidnud nii punane pink puu all, kiik kui ka punane kuldnokapuur, sest muusikud ise järgnevad ju oma südame kutsele aastaajast sõltumata. Juba esimest teost kuulates (Miina Härma/Anna Haava “Ei saa mitte vaiki olla” Oleg Pissarenko ja Jaak Lutsoja seades) sai selgeks, millise kunstilise koosmõju moodustavad plaadil kõlav muusika ja plaadi kujundus. Nii et tõepoolest – vaikimine olnuks vale küll. Kui kava võib pealkirju lugedes tunduda ehmatavalt kirju, siis plaati kuulates leiab iga teos oma koha. Bachi, Händeli ja Purcelli väga tuntud teosed justkui eraldavad, aga samas ka seovad norra heliloojate Øistein Sommerfeldti (1919–1994) ja Maja Ratkje (s 1973) ning akordionist Frode Haltli (1975) ja rootsi helilooja Wilhelm Stenhammari (1871–1927) muusikalist sõnumit Miina Härma, Eduard Tubina, Mirjam Tally ja Siiri Sisaski loominguga. Oleg Pissarenko ja Jaak Lutsoja arranzeeringud on stiilsed, põhjamaiselt karged, peenekoeliselt viimistletud ning sügava, kohati lausa valus-kriipiva ja isiklikult kõnetava väljendusega. Just arranzeeringud loovad sellele “kirjule” kavale ühtse muusikalise aluse, mis võiks olla otsekui ajatu tulemine-olemine-minemine. Eesti kuulaja soovib aga kindlasti, et võõrkeelsed laulutekstid oleksid tõlgitud. Näiteks rootsi poeedi Gunnar Ekelöfi, norra poeetide Inger Hagerupi ja Magli Elsteri, aga ka soomerootsi poeedi Johan Ludvig Runebergi laulude sisu aimasin küll ainult muusikalise kõne kaudu. Kasuks tuleks ka numeratsiooni kokkulangevus kavalehel ja CDl.
Read More